Iluteenindajalt ei nõuta gümnaasiumiharidust, aga nende teadmised ja oskused ohutu teenuse pakkumiseks peavad lisaks kutseoskustele vastama umbes nagu meditsiinivaldkonna sterilisatsioonitehnikule, infektsionistile ning kõrgema taseme puhastusteenindajale.
Iluteenindajad peavad oma olemuselt olema multifunktsionaalsed spetsialistid, kes ei taga klientidele mitte ainult kaunist välimust, vaid ka turvalise ja hügieenilise teenuse. Nad peavad tagama ruumid, mis vastavad kõigile tervisekaitsenõuetele ja järelvalve tingimustele. Nad peavad teadma, mis on biotsiid ja meditsiiniseade, mis on nende vahe, kust neid saab, kes võib kasutada ja kes võib müüa. Samuti peavad nad teadma, kuidas neid kasutada, et tagada kõrgetasemeline dekontaminatsioon.
Enamus Eestis pakutavates iluteeninduse õppekavades on hügieeniõpetuse kajastamine minimaalne või puudub see täielikult. Nii kutsekoolides kui erakoolituste käigus ei jagata piisavalt teadmisi ruumidele kehtivate nõuete kohta, ei räägita biotsiididest, meditsiiniseadmetest ega ka dekontaminatsioonist. Ometigi peavad iluteenindajad tagama, et kõik vajalikud meetmed infektsioonide ja nakkushaiguste tõkestamiseks oleks rakendatud.
Iluteenindaja peab tagama igale kliendile puhtad töövahendid. Sageli ei nõuta seda isegi iluteenindajate kooli praktikasalongis. Juuksurikoolides kasutatakse endiselt sinise UV-valgusega sterilisaatoreid, mis tegelikult ei steriliseeri midagi ning mida Terviseamet ei soovita. Tavaliselt on juuksuritele üllatuseks, et igale kliendile peaks võtma puhtad töövahendid ja töömaailma praktikas seda ei rakendata.
Kuigi vastav määrus on juba 24 aastat vana, ei ole koolid oma õppekava veel sellega kohandanud. Mõned koolid on lahendanud olukorra nii, et praktikal olles töötab õpilane oma töövahenditega ja vastutab nende dekontaminatsiooni eest ise. Peamiselt on praktika eesmärk iluteenuse kutseoskuste lihvimine, aga puudub väga elementaarne osa – igat klienti teenindatakse puhaste töövahenditega, puhastes ruumides ning kliendi järel on puhastatakse/desinfitseeritakse töölaud ja -tool. Lisaks puuduvad koolil praktikasalongides hügieeniplaanid ja -juhendid.
On kurb tõdeda, et isegi kutsekoolides, kus õpetamine võiks olla maksimaalselt kaasaegne, esinevad tõsised probleemid. Koolitajad ise tuginevad sageli 20+ aastat vanadele tõekspidamistele. Ei õpetata kätehügieeni ega antiseptikat, mis peaksid olema elementaarsed oskused enne kliendi teenindamist. Kui küsida täna, kas sinu juuksur pakub teenust pestud ja desinfitseeritud töövahenditega, on vastuseks sageli “ei”. Juuksurid väidavad, et töövahendid on nii kallid, et neid ei saa mitu paari osta. Juuksurite töölauad on tolmused ja “karvased” ning lahtistes juuksurikärudes on töövahendid kaetud juuksekarvadega. Mõnikord jääb ka põrand enne järgmist klienti puhastamata. Juuksuri riiulil võib küll olla desinfektsioonisprei, mida näidatakse järelvalveinspektorile, kuid mida sageli ei osata õigesti kasutada, et see tõepoolest mikroobidele mõjuks.
Oma viieaastase valdkonnale pühendumise ja kogemuse põhjal olen lõpuks aru saanud, miks meie iluteenindajad kardavad hügieeninõudeid ja miks nad neist kõrvale hiilivad. See valdkond on tundmatu ja silmale nähtamatu probleem, koolis sellest ei räägitud ja töömaailmas tundub see ülevõimendatud teema.
Seega iluteenindajad ei ole süüdi oma teadmiste puudumises, neid pole lihtsalt õpetatud. Siiski on iluteenindajad vastutavad oma teenuste kvaliteedi ja klientide ohutuse eest. Kui iluteenindaja tunneb, et tal puuduvad vajalikud teadmised, peab ta midagi ette võtma – näiteks läbima vastava hügieenikoolituse.
Arvan, et Eesti iluteeninduse õppekavad tuleks üle vaadata ja kaasajastada vastavalt kehtivatele tervisekaitsenõuetele. Hügieeniõpetus peaks olema kohustuslik aine, et tagada iluteenindajate kõrge professionaalne tase ja klientide ohutus. Ainult siis saavad iluteenindajad pakkuda teenuseid, mis vastavad kõigile nõuetele ja ootustele, ning kliendid võivad usaldada, et nende tervis on heades kätes.